Parim keeleõppe toimub kahtlemata keelekeskkonnas endas, kus ei ole pääsu keele kasutamisest. Seda on igal pool kuulda ja tahes-tahtmata jääb midagi ikka külge. Alati tuleb üritada, mis siis, et ei tule kohe hästi välja ja keel kõlab kohmakalt ning veidralt, kuid nagu ka eesti vanasõna ütleb: „Harjutamine teeb meistriks.“ Keeleoskus ei tule üleöö ega ka mitte lihtsalt. Kuid kui miski huvitab, pole ju raske selle nimel ka vaeva näha.
Minna algaja keeleoskajana kohe välismaale, et keelest rohkem aimu saada, võib tunduda üsnagi hirmuäratav. Kartmiseks pole põhjust, sest hätta ei ole võimalik jääda – tänapäeval oskavad peaaegu kõik inglise keelt, nii et saab hakkama ka sellega, kui kohalik keel veel korralikult selge pole. Nagunii alguses on veidike võõras, kuid kui kõik ümberringi kohalikku keelt räägivad, siis tahes-tahtmata ütled peagi isegi paar sõna sekka, ja nii see üleminek toimubki.
Käisin soome keele praktikal 11.-15. mai 2009 Tampereen Normaalikoulussa, mis on minu kooli (Tartu Mart Reiniku Gümnaasiumi) sõpruskool ja meie kooli praktikabaasiks. Selliseid keelepraktikaid on õpetaja Tiiu Kruus korraldanud mitmeid kordi.
Esimesel päeval, kui sõitsime veel laevaga Helsingisse, ütles õpetaja meile mõned kasulikud laused, nagu: „Vabandust, ei saanud aru“ („Anteeksi, en ymmärtänyt“), „saaksime me rääkida inglise keeles?“ („Voisimmeko puhua englantia?“) ja „Kas saaksite rääkida aeglasemalt?“ („Voisitteko puhua hitaammin?”). Neid fraase tuli ka mõned korrad kasutada, näiteks poes, kui müüja rääkis kiiresti ja ma pidin hinda üle küsima. Õnneks olid teenindajad mõistvad ja arvatavasti ka turistidega harjunud, ning ütlesid siis mulle informatsiooni aeglasemalt ning lihtsamalt. Palju tuli kasutada ka sõnaraamatut erinevate siltide ja viidete mõistmiseks, samuti ka toidupoes. See arendas sõnavara tunduvalt paremaks ning hiljem juba sama sõna märgates ei olnud enam segadust ega arusaamatust, mis kus on ning mis mida sisaldab.
Kui olime Helsingis maabunud, viisime oma pagasi raudteejaama ning läksime linnas olevate vaatamisväärsustega tutvuma. Esimesena käisime ära Helsingi Linnamuuseumis (http://www.hel.fi/hki/Museo/fi/Etusivu), mille tarbeks oli õpetaja koostanud ka töölehed, mida me pidime täitma, et ka hiljem midagi meeles oleks. Seal sai palju teada Soome riigi ajaloost, erinevate aegade oludest. Hea oli see, et infotahvlitel oli tekst ka inglise keeles – sai lugeda mõlemas keeles ning võrrelda sõnu. Natuke jäi meil aega ka ise linna peal ringi vaadata, jagada endid gruppideks ning telefoninumbreid vahetada. Eriti kaugele me ei liikunud, kuna ei tahtnud ära eksida. Peale taas kokkukogunemist ja pagasi kättesaamist suundusime Tampere poole. Teel olles sai nautida rongi aknast kaunist loodust ja ka mõneks ajaks tukastada. Esimese öö veetsime kooli kõrval asuvas ühiselamus , kus saime omavahel esimesi muljeid vahetada ning ootusärevatena magama jääda.
Teisel päeval läksime ka tundidesse ning kohtusime koolis oma võõrustajatega. Tunnid oli sisukad, õpilased tundsid ennast kuidagi väga koduselt – jutustasid kõva häälega ja kõndisid suvaliselt klassist minema. Arvatavasti oldi ka elevil, kuna rühm võõraid istusid ju klassis, kuid siiski tundus selline käitumine pigem igapäevane kui haruldane. Õpetajad säilitasid külma närvi ja hoidsid olukorra kontrolli all, hoolimata mõnedest segajatest. Selline vaatepilt oli suhtelist harjumatu, kuna meie tunnid mööduvad vaikselt kuulates. Pärastlõunal külastasime Tampere Vapriikki muuseumi (http://www.tampere.fi/vapriikki.html) – kinga-, hoki- ja ka mänguasjamuuseumi. Teha ja vaadata oli seal vägagi palju. Edasi liikusime Tuomikirkko’sse (http://www.tampereenseurakunnat.fi/kirkot/tuomiokirkko), mille kohta jällegi oli õpetaja välja otsinud ka lisatekste, soome keeles muidugi. Märkimata ei sa jätta suurepäraseid seinamaale, mis seal olid ning mis on ka maailmakuulsad. Hugo Simberg, soome kunstnik, on sinna maalinud freskod nimedega „Haavatud ingel“ („Haavoittunut enkeli“),
„Surma aed“ („Kuoleman puutarha“)
ja „Köiekandjad“ („Köynnöksenkantajat“).
Viimasega tahtis kunstnik näidata, kui erinevalt kannavad inimesed oma elukoormat. Edasi suundusime koos oma peredesse. Mina sain endast ühe aasta vanema tüdruku – Anna Maija - koju. Sain ka oma toa ajaks, kui seal olen. Kõik ootasid mind põnevusega. Peres oli veel peale Anna kaks nooremat last – õde ja vend. Suhtlemisega ei olnud probleemi, kuna kõik oskasid hästi inglise keelt. Ise algul soome keeles kaasa ei rääkinud, kuid väga põnev oli kuulata ehtsat, puhast keelt. Perel oli olnud ka varem erinevatest maadest noori külas, kuid mitte Eestist. Vastuvõtt oli väga sõbralik ja minu vastu tunti ka palju huvi.
Kolmas päev. Algatuseks jälle tunnid koolis, ning siis linnaga tutvuma. Seekord käisime Amuuri tööliskvartalis (http://www.tampere.fi/amuri/ ) – jällegi ülipõnev koht ja huvitava ajaloolise taustaga tutvumine. Vanad majad ja toad just sellistena, nagu kunagi olid. Siltidelt sai lugeda, mitu inimest on ühes väikeses toas elanud ning millega nad olid tegutsenud. Hiljem sõime sealsamas kohvikus, mis nägi välja just selline, nagu me oleks 20.sajandi alguses seal viibinud. Peale seda sai käidud ka Põhjamaade kõrgeimas vaatetornis – Näsinneula vaatetornis (http://www.sarkanniemi.fi/www/sisalto.php?lang=fi&id=85), mis on ka Tampere sümbol. Liftiga üles sõit võttis küll kõvad lukku, kuid õnneks see möödus kiirelt. Vaade ülevalt tervele linnale oli vaimustav. Ülevalt sai näha meile juba neid väheseid tuttavaid kohti, ka Amuuri kvartalit. Õhtupoole oli meil vaba aeg, mil võõrustajad vedasid meid mööda linna ja poode. Ei olnud vaikust ega piinlikkust, kõik said kõigiga läbi ja olime üks lõbus kamp. Jutud saime aetud soome ja inglise keeles segamini, hätta ei jäänud.
Neljandal päeval peale kooli külastasime kohta, kuhu peaks alati üks esimest korda Soome tulija ära käima – Muumilaakso’s (http://inter9.tampere.fi/muumilaakso/). Tove Jansson on loonud veidrad, kui lastele sümpaatsed trollide meenutavad tegelased, kes on saanud Soome sümboliks. Muuseum oli väga asjalik, sisaldades ka Muumimaja maketti, vanu raamatuid ja mängutuba väiksematele lastele, rääkimata nukkudest. Õhtu sisustasime taas koosistumisega ja erinevate mängude mängimisega, karaoke laulmisega. Olime juba nagu vanad tuttavad ning aeg lausa lendas, kui meil oli lõbus. Kuid kahjuks hakkas külastusaeg läbi saama.
Reedel, viimasel päeval, toimetasid võõrustajad meid hommikul raudteejaama, kust alustasime sõitu tagasi Helsingi poole. Väga raske oli lahkuda, sest seal veedetud aeg oli olnud väga tore ning inimesed väga omapärased ning olime saanud juba väga headeks sõpradeks. Laevaga taas Eestisse sõitmine läks ruttu, kuna olime kurnatud ja otsisime koha kus tukastada. Kõik muljed ja emotsioonid olid peas ringlemas, kuid väsimus sai siiski võitu. Tallinnas maabudes oli hea kodune tunne, kuid soov taas Tamperre minna oli suur.
Kahtlemata oli see üks mu elu parimaid kogemusi. Ma mitte ainult ei arendanud seal oma keeleoskust, vaid ka suhtlemisoskust ja iseseisvust. Kui tuleb selline võimalus minna keelekeskkonda õppima ja toredalt aega veeta, ei tohi seda käest lasta, kuna selliseid aegu on hiljem hea meenutada, tekivad uued tutvused, linn saab selgeks ning ega ka keeleoskus paraneb.
